Nii halvatused, teadvusehäired kui ka muud tundlikkusehäired (N: diabeedist või aterosklerootilistest kahjustustest tingitud neuropaatiad, medikamentidest tingitud tundlikkuse vähenemine jt.) vähendavad inimese võimet tajuda survest tingitud valu ja ebamugavust, sellest märku anda ja/või muuta regulaarselt oma kehaasendit. Eriti ohustatud on lülisambavigastusega patsiendid para- (alakehahalvatus) ja tetrapleegiaga (kogu keha ja nelja jäseme halvatus). Vt. pilti Ühel kolmandikul lülisambavigastusega patsientidest tekivad lamatisted. Neist omakorda ligikaudu 20%-l tekivad lamatised korduvalt ning osa lülisambavigastuse tõtu halvatud patsiente on vaatamata ennetustegevusele ja ravile lamatiste probleemiga pidevalt seotud.

Osaliselt on see nii seetõttu, et seljaajuvigastuse tõttu tekkinud halvatuste tagajärjel ei ole patsient suuteline tajuma survest tingitud valu ja ebamugavust ega seda ka likvideerima. Lisaks halvatusest tingitud pikaajalisele ja pidevale immobiilsusele on üheks sagedaseks põhjusteks seljaajuvigastusega kaasnev spastilisus, mis põhjustab tahtmatuid liigutusi kehas või jäsemetes ning avaldab seeläbi otsest mõju patsiendi aktiivsusele, liikuvusele ja mängib olulist rolli hõõrdumise ja nihkejõu juures.

Lamatiste tekke seisukohalt oluliste mõjuritena võib esile tuua veel haige inkontinentsusest tingitud naha matseratsiooniohu, halva toitumuse või haigusseisundiga kaasnevad muud ägeda kuluga probleemid. Riskikäitumuslikud tegurid on patsiendi suitsetamine ja alkoholi tarvitamine.

Seljaajuvigastusega patsiendid on lamatiste tekkeks üks kõige enam ohustatud haigete grupp.