...teisisõnu liikumatus või vähenenud liikuvus, voodi- või ratastoolikesksus, mille korral keha on pidevas kontaktis voodi või ratastooli pinnaga ja mis loob soodsad tingimused survekahjustuste tekkeks. Põhjuseks võib olla tserebrovaskulaarne patoloogia, lülisambavigastused (para-, hemi- ja tetrapleegia Vt. pilti), spastilisus, artriidid, ortopeedilised haigused (eriti reieluu- ja reieluukaela (Vt. pilti) murd), ägedad ja kroonilised haigused, teadvusehäired jne.

Liikumatusega kaasneb hulk kardiovaskulaarseid- (ortostaatiline hüpotensioon, vähenenud hapnikusaadavus, perifeerse verevarustuse halvenemine jne.), respiratoorseid- (pneumoonia, kopsuatelektaasid), luu- ja lihaskonna- (lihasatroofia koos lihasjõudluse vähenemisega, lihaste lühenemisest ja piiratud liikuvusest tingitud luukontraktsioonid, osteoporoos) ja gastrointestinaalsüsteemi häireid (isu langus, kõhukinnisus).

Nagu näha, kujutab immobiilsus endast suurt riski lamatiste tekkes seetõttu, et see on otseselt seotud pideva survega kehale, teisalt aga just mainitud komplikatsioonide tõttu, millest järeldub, et liikumatus või piiratud liikuvus mõjutavad negatiivselt kogu organismi tervikuna.

Küllaltki pikka aega võib patsient immobiliseeritud olla mitte ainult haiguse või trauma, vaid ka operatsiooni või diagnostilise protseduuri tõttu. Oluline on, et operatiivne immobilisatsioon ei hõlma vaid operatsiooni aega, vaid algab tavaliselt juba preoperatiivses perioodis ning olenevalt operatsiooni raskusastmest ja patsiendi seisundist, võib kesta küllaltki pikka aega ka postoperatiivses perioodis.

Lamatiste tekke seisukohalt on ohtlikult pikk operatsiooniaeg üle 2-2,5 tunni. Perioperatiivsete riskide hulka kuuluvad peale pikaajalise lamamise veel mitmed muud tegurid nagu näiteks organismi üldise jahtumine, kehavälise vereringe kasutamine, kõrge vanus, vaskulaarpatoloogia olemasolu, teatud operatsiooniasendid, anesteesiatüüp jne.