Lamatiseks ehk survehaavandiks (ingl.k. pressure ulcer, pressure sore, decubitus ulcer, pressure damage) nimetatakse kroonilist haava, mis on tekkinud

a) pikaajalise lokaalse surve või

b) nihkejõu või

c) hõõrdumise või

d) nende omavahelise kombinatsiooni tagajärjel.

Pikaajalise surve tõttu mingile kehapiirkonnale surutakse kinni seda piirkonda hapnikurikka verega varustavad kapillaarid, mistõttu antud piirkonna verevarustus halveneb. Halvenenud verevarustuse tõttu tekib lisaks kudede hüpoksiale ka toitainete puudus ning kuhjuvad toksilised ainevahetuse jääkproduktid. Kahjustatud piirkonnas tekivad põletikule iseloomulikud protsessid eesmärgiga kahjustuse mõjusid kompenseerida, põhjustades lokaalset hüpereemiat ning suurenenud kapillaarrõhku, et ainevahetuse jääke siiski eemaldada ning taastada kudede normaalne ainevahetus. Kui surve aga ei kao, siis jätkub ka hüpoksiline seisund, mille tagajärjel rakud hukkuvad ning tekivad haavandid.

Kuigi ei ole täpselt teada kui pikk on aeg, mis on lamatise tekkeks piisav ning oluline osa selles, kas ja kui kiiresti lamatis tekib, on ka inimese individuaalsetel iseärasustel, tema seisundil ning sellega kaasnevatel mõjudel, siis kriitiliseks peetakse siiski 90 minutit ning kauem kestnud lokaalset survet. Komplitseeritud seisundis patsientidel võivad aga lamatised tekkida kiiremini ning on patsiente, kellel survekahjustust ei teki ka pikemaajalise lokaalse surve tagajärjel kui 90 minutit. Kuna nahk talub puudulikku verevarustust paremini kui tema all asetsevad koed, siis võivad nähtavad muutused olla tagasihoidlikumad kui nahaalused. Seda nimetatakse "jäämäe efektiks".