27.—28. rasedusnädalast alates tajub loode helisid. Tugevale heliärritusele reageerib loode liigutamisega. Emaüsas on kõik hääled summutatud emaka seinte, lootevee, naise kõhukatete ja loote keskkõrvas oleva vedeliku poolt. Pärast sündi vastsündinu kuuleb, kuid reageerib esialgu tugevatele helidele. See on tingitud keskkõrvas olevast lootevedelikust. Paari nädala jooksul vedelik resorbeerub ja lapse kuulmine teravneb. Nüüd reageerib laps tavapärasele helile. Imik suudab vahet teha erinevate helide vahel. Heli tugevus ja iseloom võib lapsel esile kutsuda erinevat (meeldivat, ebameeldivat) reageerimist. Kuna vastsündinu-imiku kuulmiselund on tundlik peab lapse keskkond olema vaiksete mahedate helidega.

Ema hääletooniga saab laps tuttavaks juba emaüsas. Tunneb ära oma ema ja enamasti ka isa hääle. Vastsündinud eelistavad meeshäälele (130 võnget sekundis) naishääle helisagedust (keskmine sagedus 260 võnget sekundis). Seega täiskasvanud ja lapsed kasutavad vastsündinute-imikutega rääkimisel kõrgemat hääletooni.

Vastündinul tuleb hinnata kuulmisteravust juba sünnitusmajas. Seda tehakse otoakustilise emissiooni teel. Kõrvas tekitatakse erineva tugevusega helisid ja mõõdetakse elektrofüsioloogilised muutused ajus, vastuseks tekitatud helile.

Kuulmist saab hinnata ka orienteeruvalt. Selleks uurija tekitab lapse kõrva juures heli (nt mänguasjaga, plaksutades). Laps ei tohi tegevust näha. Jälgime ja hindame lapse reageerimist helile. Vastsündinu reageerib võpatusega, silmade sulgemise, grimassitamise või nutuga. Teisel elukuul imik pöörab heliallika suunas pead. Järgneva paari kuuga reaktsioon muutub püsivamaks ning nelja viie kuune imik pöörab heli suunas pea ja otsib heliallikat.

Kaheksa kuustel imikutel uuritakse kuulmisteravust nn Boeli testiga. Üheksa kuune laps peab heli lokaliseerima juba täpselt.