Lapse psühhomotoorse arengu olemus

Inimese areng hõlmab süstemaatilisi muutusi alates munaraku viljastumisest kuni inimese surmani. Selle temaatikaga tegeleb arengupsühholoogia. Uuritakse, millises järjekorras, millise kiirusega ja millisel moel need muutused toimuvad. Arenemine on seega järjestikused muutused, mis kulgevad organismi eluea jooksul elu algusest küpsuse saavutamise poole kuni surmani. Arengu mõistega on lähedalt seotud kasvamine ja küpsemine. Kasvamine on eelkõige füüsiline areng – keha välismõõtude (kasvu, kaalu) ja elundite suurenemine. Küpsemine seostub väljakujunemisega, täiuslikkuse saavutamisega. Küpsemine võib olla nii füüsiline, vaimne kui sotsiaalne.


Vastsündinule põhilised iseloomulikud liigutused on ultraheliga jälgitavad juba 15 nädalasel lootel. Seega saab laps oma keha liikumisvõimalustest tunnetuskogemuse juba looteeas. Tunnetuslik kogemus liigutusest peab olema õige, siis õpib laps tegema ka õigeid liigutusi. Oluline on see nii üsasiseses perioodis kui hiljem. Õiged liigutused on kogu psühhomotoorse arengu aluseks.

Vastsündinu elutegevuses on tähtis koht ka peamiste eluprotsessidega kohanemisel. Kohanemist hõlbustavad kaasasündinud ehk kongenitaalsed refleksid. Enamus neist kaovad 3-4 kuu vanuses. Esimesed liigutused põhinevadki refleksidel. Seega kongenitaalsed refleksid on esmalt seotud lapse ellujäämisega ja need on tahteliste liigutuste eelkäijateks.

Motoorses arengus on eristatavad neli etappi:

  1. Kaasasündinud refleksid. Tooniliste kaasasündinud reflekside mõjul püsivad vastsündinu keha ja jäsemed teatud staatilises asendis.
  2. Sümmeetrilised liigutused.
  3. Tahtelised, motiveeritud ja eristunud liigutused.
  4. Automatiseerunud liigutused so kui laps suudab harjutuste ajal lisaks ka rääkida või laulda nimetatakse antud liigutusi automatiseerunud. Teiste sõnadega - liigutusi tehes ei mõelda nende sooritusele.

Liigutuslik ehk motoorne areng koos füüsiline arenguga on väga olulised, sest need loovad aluse edasiseks kognitiivseks ehk tunnetuslikuks ja sotsiaalseks arenguks.

Inimene omandab oskusi minnes kergematelt tegevustelt üle keerulisematele ja õpib varem kasutama kõrgemaid (ülemisi) kehaosi, kui alumisi. Lapse võime sooritada liigutusi sõltub luustiku, lihaskonna ja närvisüsteemi küpsusest ehk siis nn geneetilistest teguritest.
Motoorne areng toimub kindla arengumustri järgi ehk etappidena. Etapid järgnevad üksteisele kindlas järjestuses. Erinevusi on vaid selles, missuguses rütmis lapsed saavutavad teatud arengutaseme ehk siis arengu kiirus on erinev.
Samas lapse areng sõltub olulisel määral lisaks geneetilistele teguritele ka keskkonnast, kus laps kasvab ja kuidas teda arendatakse ehk siis keskkondlikest teguritest. Lapse arendamine, õpetamine, õpikeskkond sõltub ka perekonna sotsiaal-majanduslikust olukorrast ehk teguritest.

Lapse motoorne areng kulgeb kahes suunas: tsefalokaudaalselt ja proksimodistaalselt.
Tsefaalselt kaudaalsele ehk peast jalgade suunas. Lapse pea, kaela ja õlavöötme liigutused arenevad enne kui jalgade liigutused. Esmalt õpib laps reguleerima suuri lihaseid ja tegema terviklikke liigutusi. Sellega seoses kujunevad välja jämemotoorika põhioskused ehk baasmotoorika. Seda nimetatakse ka üldliigutuslikuks arenguks. Need on pea hoidmine (kontroll), pööramine, roomamine, istumine, püsti tõusmine, kõndimine, hüppamine, jooksmine, kogu keha liigutused.
Proksimaalselt distaalsele ehk keskelt väljapoole. Siin on suuresti tegemist peenmotoorsete oskuste kujunemisega. Peenmotoorika all mõeldakse käelist arengut nagu haaramine, söömine, riietumine, kirjutamine, sõrmede liikumiste nõtkus ja täpsus. Lapsed juhivad tervet kätt enne kui suudavad valitseda sõrmede liigutusi. Laps suudab seetõttu oma kätega tahtlikult puudutada esemeid varem, kui suudab käsi kokku panna või laiali ajada. Seega tegevuse terviklikkus väheneb ja muutub üha enam detailsemaks. Näiteks haaramine toimub kõigepealt kogu peoga ja seejärel hakkab areng järk-järgult kulgema sõrmede suunas. Lõpuks laps suudab eset haarata kahe-kolme sõrmega kus nimetissõrm puudutab pöialt. Seda nimetatakse "pintsetihaardeks" (pintseti-meetod).
Kuigi laps õpib esmalt reguleerima suuri lihaseid ja terviklikke liigutusi tegema ning alles siis juhtima peenmotoorikat tuleb meeles pidada, et jäme- ja peenmotoorsed oskused arenevad koos, sest paljud tegevused sõltuvad nende koostööst - koordinatsioonist. Aastasel lapsel on liigutuste koordinatsioon juba suurenenud. Ta tõuseb ise seisma ja laskub tagasi istuma. Keselt läbi aasta vanuselt laps hakkab iseseisvalt kõndima. Kõndimine nõuab tugevaid lihaseid, oskust hoida tasakaalu ning koordineerida kogu keha tööd ning muidugi ka julgust, positiivset kinnitust.
Lapse oskuste arendamiseks ja õppimise soodustamiseks peame võimaldama talle vastava keskkonna (avar riietus, vaba ruum, turvaline ümbrus). Peenmotoorika koos taktiilse ehk puutetundlikkuse arendamisega on oluline lapse kognitiivses arengus ehk siis taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise ja kõne arengus.

Esimesel eluaastal pannakse alus ka lapse turvatunde arengule. Seega vajab laps normaalseks arenguks nii kehalist kui psüühilist kontakti vanematega. Ta vajab kasvamiseks, küpsemiseks ja arenemiseks hellitavat, õrna, vaikset ja rahulikku keskkonda. Kui lapsel jääb selles eas puudu emotsionaalsest kontaktist vanemaga siis võib lapsel kujuneda oskamatus olla õrn, tähelepanelik hilisemas eas. Positiivsed emotsioonid tekitavad imikus kiindumus- ja turvatunde.

« Eelmine | Järgmine »

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License