Lisaks patsientide üldisemat laadi tüpiseerimisele, peaks tähelepanu pöörama ka mitmetele individuaalsetele karakteristikutele, mis viitavad lamatiste esinemise suuremale tõenäosusele.

Riski hindamine peab olema dünaamiline ja pidev protsess, mis hõlmab erinevat päritolu informatsiooni. Riski hindamine puudutab nii lamatistega kui lamatisteta patsiente. Kui patsiendil on juba olemasolev lamatis, on ta siiski ohustatud ka uutest lamatistest ning vajab järjepidevat ennetustegevust. Kui nahainspektsioon näitab, et patsiendil ei ole lamatisi, on edasise riskihindamise eesmärgiks identifitseerida potentsiaalsed riskifaktorid ning raknedada nende vältimiseks preventiivseid meetmeid.

Riski hindamine võib baseeruda õe kliinilisel kogemusel, kus lamatiste oht või selle puudumine selgitatakse välja koostöös patsiendiga tema seisundi põhjal. Niisuguse meetodi kasuks räägib fakt, et õde, kes hoolitseb rutiinselt ja pikka aega patsiendi eest, teab ning tunneb tema eripärasid ja probleeme kõige paremini. Teine võimalus individuaalse riski hindamiseks on spetsiaalsed riskiskaalad.

Individuaalse riski hindamise eesmärgiks on selekteerida patsiendid, kelle risk lamatiste tekkeks on suurem nendest, kellel see puudub üldse või on vähene. See tähendab hinnangu andmist iga konkreetse patsiendi kohta vastates järgnevatele küsimustele: