Ld. k. Schock =choc

Šokk on äge polüetioloogiline vereringehäire, mille olemuseks on ulatuslik ebaadekvaatne kudede hüpoperfusioon. See mõiste pole seotud psühholoogilise ega elektrilise šokiga. Põhitunnusteks on hüpotensioon, hüperventilatsioon, teadvusehäired ja oliguuria. Hüpoperfusioon tingib hapniku ja toitainete vähesuse rakkudes, mille tagajärjeks on ainevahetushäired ja atsidoosi teke.

Šoki vormid etioloogia alusel:

1. Hüpovoleemiline (verejooksud, põletused, eksikoos).
2. Kardiogeenne (südamelihase infarkt, rasked rütmihäired).
3. Septiline (mikroorganismid ja nende toksiinid).
4. Neurogeenne (mürgistused uinutite ja narkootikumidega, ortostaatiline kollaps).
5. Endokrinoloogiline (türeotoksikoos, diabeetiline kooma).

 

Šoki staadiumid.

1. Mitteprogresseeruv staadium - siin domineerivad kompensatoorsed mehhanismid. Tagatakse südame minutimaht ja vererõhk. Kliiniliselt iseloomustub tahhükardiaga, verevarustuse vähenemisega neerudes ja veresoonte ahenemisega, mille tagajärjeks on naha jahedus. Südames ja ajus on vasokonstriktsioon tagasihoidlikum ja hapnikuvarustus parem.
2. Progresseeruv staadium - elutähtsad organid hakkavad kannatama hapnikuvaeguse all. Väheneb südame minutimaht ja veresoonte endoteeli hüpoksia, mis on aluseks DIC (dissimileeritud intravasaalse koagulatsiooni) sündroomi tekkele. Väheneb uriinieritus ja ilmnevad teadvuse häired.
3. Pöördumatu staadium - suurenevad rakkude kahjustused. Areneb aju hüpoksia. Süveneb DIC sündroom. Atsidoosile lisandub hüperglükeemia ja vee ning elektrolüütide häired. Ilmnevad organkahjustused kopsudes, neerudes, südames, ajus, neerupealistes, maksas ja seedetraktis.