Suhtlemine

Õenduses ja psühholoogias kasutatakse mõistet terpeutiline suhtlemine ehk efektiivne suhtlemine. Terapeutilise suhtlemise tehnikateks on: kuulamine, vaikimine, nõu andmine, avatud küsimuste esitamine, distantsi vähendamine, tunnustamine, ümbersõnastamine, peegeldamine, selgituste otsimine, püüdlemine konsensuse poole, tähelepanu juhtimine, kokkuvõtmine ja planeerimine.(deWit 2005, Eliopoulus 2010).
Eakatega töötamisel on vajalik kasutada efektiivset suhtlemist, et sõnumi saatja ja sõnumi vastuvõtja saaksid omavahelisest kommunikatsioonist võimalikult täpselt aru. Dementsuse puhul on vajalik kasutada selliseid suhtlemistehnikaid, mis aitavad saavutada hea mõistmise ja usalduse patsiendiga. Oskuslik, efektiivne suhtlemine võib olulisel määral parandada dementsusega isiku elukvaliteeti. (deWit 2005, Eliopoulus 2010).

Kaks peamist probleemi, mis kaasnevad dementsusega, on mäluprobleemid ja sõnalise väljendusvõime langus või kaotus. Dementse patsiendiga suhtlemisel peab arvestama igat detaili, mis viitab kas suhtlemise õnnestumisele või ebaõnnestumisele. Dementsuse puhul peab arvestama isiku individuaalsete suhtlemist takistavate teguritega ehk suhtlemisbarjääridega. Takistavateks teguriteks võivad osutuda kommunikatsiooni käigus mitmeti mõistetavad sõnumid. Näiteks suletud küsimuste esitamine, vale rahustamise viis, kaitseseisund, nõustumine/mittenõustumine, nõu andmine, nõudmise (või palve) selgitamine, vestluse teema vahetamine. (Ferell 2006).

Soovitused suhtlemiseks (Linnasmägi 2008; Storey ja Thomas 2010):

  • Sõnalisel suhtlemisel dementse patsiendiga ole rahulik.
  • Pöördumisel kasuta patsiendi nime, hoia silmsidet ja räägi aeglaselt, et patsient sõnumist aru saaks.
  • Tutvusta ennast, ütle oma nimi ja naerata.
  • Nähes kartlikkuse märke, paku kindlustunnet, rahusta.
  • Kui patsient ei saa aru, räägi aeglasemalt, vajadusel korda öeldut.
  • Küsimuste esitamise ja vastuse ootamise vahel hoia aega, vähemalt 30 sekundit, et patsient jõuaks mõista, mida küsiti. Oota vastust, sest vastamine võtab mäluhäire puhul kauem aega.
  • Ära katkestage poole jutu pealt.
  • Vestluse käigus tunne huvi, millest patsient huvitub: hobid, koduloomad, lapselapsed, või mõni muu , hea vestlemise teema.
  • Vestlemise käigus kasuta lugupidavat, täiskasvanu tasandilt suhtlemist. Ära suhtle lapse tasandil! Rääkimisel kasuta lihtsaid sõnu ja lihtlauseid.
  • Korralduste jagamisel anna üks korraldus korraga. Vajadusel jaga seegi omakorda osadeks, et oleks võimalikult lihtne soovist aru saada.
  • Kui märkate ärritust, vahetage teemat ja tulge hiljem eelmise teema juurde tagasi.
  • Soovitav ei ole vaielda, jagada korraldusi käsklustena ega tõsta häält. Hääle tõstmine võib patsienti hirmutada ja lukustab suhtlemise. Soovitav on mitte kasutada keelamisena sõnu „ära tee!", „ära mine!", sest selline sõnakasutus ei anna soovitut tulemust.
  • Ole kindel, et keskkond on suhtlemiseks turvaline. Selgita välja, kas ruumi müra, temperatuur, valgus jne ei häiri patsienti.
  • Huumori kasutamisel tuleb olla tundlik, et see sobiks mõlemale osapoolele.

Kõnehäire süvenemisel muutub sõnaline suhtlemine dementse eakaga raskendatuks. Verbaalse suhtlemisvõime langus võib teha patsiendid mitteverbaalsete märkide suhtes eriti tundlikuks. Seetõttu peaks töötaja oskama kasutada mittesõnalisi suhtlemisvõtteid erilise hoolikusega.(Storey ja Thomas 2010).

Mittesõnalised tehnikad on: kehaasend, miimika, žestid, puudutused, kõne toon ja kiirus. Mitteverbaalse suhtlemise puhul on vajalik jälgida sõnumi vastuvõtja reaktsiooni, kas konkreetne võte tõi kaasa mõistmise või põhjustas valesti mõistmist. Dementsusega patsient võib mittearusaamise puhul ärrituda või vastupidi, muutuda passiivseks. Nt puudutamine, mis võib ootamatult vallandada hirmu ja ärevuse, sest patsient võib puudutusest välja lugeda rünnakut. Seetõttu tuleb arvestada, et patsienti puudutades tuleb olla ettevaatlik ja kasutada aeglasi, õrnu liigutusi. Kasutada võib käepigistust, õlavarrele patsutamist või kerget embamist. Sellised võtted näitavad hoolimist. Õlgade ümbert kinni võtmine võib tähendada, et soovid, et ta sinuga kaasa tuleks. Käega tooli suunas viitamine, tähendab, et võib istet võtta. Suuna kõik tegevused sellele, mida patsient suudab teha, mitte sellele, millega patsient toime ei tule, millest aru ei saa. Ära kunagi tee liigutusi (tegevusi) ootamatult. Patsiendile lähenedes, vali otsesuunas tee, mitte küljelt ega selja tagant lähenemine. Oluline on leida kohene silmside.(Storey ja Thomas 2010).

Sobivad suhtlemistehnikad aitavad patsiendil ennast väljendada ja suhelda. Sobivatele suhtlemistehnikatele lisaks on vajalik leida toetavd tegevused, mis toetavad suhtlemisel toimetulekut. Toimetuleku toetamiseks sobivad mäluharjutused, mälukaartide kasutamine, eluloost informatsiooni kasutamine, koos teistega viibimine, muusika, laulmine, tantsimine ja liikumine. Suhtlemisel on oluline meeles pidada, et tugineda tuleks patsiendi olemasolevatele võimetele, jõuvarudele, mitte puudustele! (Storey ja Thomas 2010).