Haava lõhn
Nekroos haavas, haavanakkus ja näiteks fekaalide sattumine haava põhjustab ebameeldiva haava lõhna. Haava lõhna hinnatakse peale haava loputamist. Haava, mis lõhnab peale loputamist uuritakse
- nekrootilise koe,
- haavanakkuse,
- haavaõõnsuste või fistlite ja haavasoppide olemasolu suhtes.
Nii esineb spetsiifiline
haavalõhn haavanakkuse korral, mis on tingitud Clostridiumi,
metitsilliiniresistentse stafülokoki, Staphylococcus aureus’e (MRSA)
või Pseudomonsnakkuse korral.
Paljud oklusiivsed sidemed lõhnavad, kui nad äsja haava pinnalt eemaldatakse, sest koevedeliku ja sidemematerjali koosmõju tekitab seda.
Haavalõhna dokumenteeritakse haavaravi protokollis nii, et see ei solvaks patsienti. Hinnang peab olema objektiivne. Suhtumisi väljendavaid termineid nagu hais, lehk ei kasutata. Haavandid võivad olla lõhnata, tuntava lõhnaga ja tugevasti lõhnavad.
Tugevasti lõhnavate põletikuliste haavandite korral võib lõhn olla nii patsienti kui ka personali häiriv ning haavaravi meetodid suunatakse lõhna kõrvaldamisele.